Üksi.

[Brittney E. Lockwood]

Kell oli täpselt kolm. Brittney lükkas kerge liigutusega saali ukse lahti ning sulges selle korralikult enda järel, kõndides seejärel aeglaselt üle väikese saali, viimaks ennast lava äärele istuma vinnates, kitarrikoti, mis hetk tagasi tema õlal olnud oli, nüüd enda kõrvale asetades. Sujuvalt luku lahti tõmmanud, tuli sealt välja kena musta värvi akustiline kitarr. Britt sättis selle kenasti enda põlvele, tõmmates prooviks üle keelte. Kõrva järgi võis öelda, et need olid isegi üsna hääles. Vaid kolmas keel vajas veidi pingutamist ning oligi okei.

Edith'l olid seljas altkitsenevad mustad teksad, pikem lilla top ning kaelaümber rippus lõdvalt sall. Kergelt veel ühe korra üle keelte tõmmanud, hammustas neitsik viivuks alahuulde, üritades meenutada noodipilti ühel lool, mis teda hetkeks kummitas, mida ta seejärel mängima hakkas.